Uue ja vana tehnoloogia ühildamine aitas Škodal taasluua kaua kadunud olnud võistlusauto
Volkswageni omanduses olev Škoda pani kokku vanakooli tootmistehnikad, kõrgtehnoloogia ja hulga originaalosi, et taasehitada üks kahest 1100 OHC Coupe võistlusautost, mis toodeti kümneid aastaid tagasi. Restaureerimise protsess nõudis tublisti üle viie aasta tööd. Samal ajal kui Tšehhimaal asuv tootja, mis on tuntud odavate, lõbusate ja mõnevõrra veidrate sõidukite valmistamise poolest, hõlmab selle margi mitmekülgne pärand erinevaid mudeleid, mis võistlesid kohalikel ja rahvusvahelistel rallivõistlustel. Üks sellistest mudelitest on 1100 OHC Coupe, mis on edasiarendus avatud katusega 1100 OHC-st ja mis ehitati kergele õhukeste seintega torudest raamile. Insenerid kasutasid mõningaid nn riiulikaubaks peetavaid detaile (näiteks ukse käepidemed), et säästa aega ja raha, kuid samas veermik ja alumiiniumist kere olid loodud just neile kahele võistlusautole.
Mõlemad 1100 OHC Coupe´d võistlesid aastatel1960-1962 ning Škoda märgib, et nende masinate karjäär jäi lühikeseks reeglite muutumise tõttu, mille tagajärjel osutusid need sõidukid võistlemiseks sobimatuteks. Mõlemad masinad müüdi eraisikutest ostjatele 1966-ndal aastal ning hiljem modifitseeriti ja seejärel elasid need läbi avariid; üks masinatest süttis põlema. Õnneks olid need masinad omanike käes, kes teadsid, millega on tegu, ning paljud olulised sõidukiosad olid aastakümneid turvaliselt säilitatud. Näiteks esimese sõiduki originaalmootor oli vaatamiseks väljas Škoda kodulinna ametikoolis ning teise auto vahekast veetis mitmeid aastaid väljapanekuna Prahas, Riiklikus Tehnika Muuseumis, enne kui see umbes veerand sajandit tagasi annetati Škoda muuseumile.
Lisaks ostis Škoda tagasi originaalraami, mis oli lõigatud kolmeks, esisilla ja veel erinevaid osi ühest erakogust, aastal 2014. Just nendest pisiasjadest see rekonstrueerimise projekt algaski. Kasutades suurel hulgal originaaldokumentatsiooni kaasarvatud parandusjuhendeid, mehi ja naisi tehase muuseumis ning protüübiehitusüksust, loodi uuendatud raam, ehitati sisuliselt ei millestki puuduvad detailid nagu radiaator ja kütusepaak. Allikate kohaselt oli sõiduki mootor üllatavalt heas seisukorras, sest masin, millelt see võeti, ei olnud palju sõitnud.
Sellega oli algselt planeeritud see projekt lõpetada: algne eesmärk oli taasehitada raam, puhastada kogu ülekande osa, panna kõik detailid kokku ja näidata veermikku Škoda muuseumis. Siis otsustas aga keegi, et 1100 OHC Coupe väärib paremat; ta väärib taas võidusõitu! Loomulikult, selline ootamatu muutus laiendas oluliselt kogu projekti eesmärke ning lisas vürtsi uute väljakutsetega. Kumbagi neist kahest 1100 OHC Coupe keredest polnud alles ning see tähendas, et Škodal ei olnud võimalik alustada nn doonorautoga – sellisest masinast polnud isegi koopiat. Töötades 1:1-le skaalal ning kasutades algsete tehniliste jooniste 2D skaneeringuid, lõid insenerid kolmemõõtmelise mudeli, mida parandati ja võrreldi tunde fotodega 1960-ndatest. Samuti toodeti mudeleid, et olla kindlad proportsioonides, just nagu masstootmiseks mõeldud sõidukite puhul. Kui ettevalmistused ja seadistused olid tehtud, ehitati valmis kere, kasutades selleks alumiiniumlehti, mis painutati ja keevitati käsitsi.
Peale aastatepikkust valmistamisprotsessi on 1100 OHC Coupe lõpuks valmis, et naasta taas stardipositsioonile.
Selle neljasilindriline esi-keskmootor rüüpab kütust kahest karburaatorist, et arendada 92 hobujõulist võimsust 7700 pöörde juures. Tagumisi rattaid ajab ringi viiekäiguline jõuülekanne, seadistus, mis parandab sõiduki kaalujaotust ning käikude ülekandeväärtused, mida saab seadistada vastavalt vajadusele. Škoda pole avaldanud, mida kätkeb endas selle kupee tulevik, kuid me loodame peagi näha seda 1223 naelast kupeed saavutamas oma 124 miilist suurimat tunnikiirust.
